See on kiiduväärt, et julged oma vigu tunnistada ja eks sellest algab ka uus areng. Eespool on antud häid soovitusi. Tuleks tegeleda sellega, et koer sind jälle agilityrajal usaldama hakkaks. See peaks ju olema tehtav kui muidu teievahelised suhted kenad on. Saan aru, et üldiselt Oltsule meeldib agility? Praegu on agility su koerale nõme, sest ta on juba kogenud, et perenaine muutub siis närviliseks, ta ei saa aru, mida sa tahad ja parem oleks silmapiirilt jalga lasta, sest muidu järgneb jama. Seega kui ta keeldub jooksmast, siis tuleb ta viisakalt rajalt eemaldada ja see ongi juba karistus, ei mingit karmimat korralekutsumist. Kui ta aga rada teeb, siis järgneb ohtralt kiitust ja maiust ning ta mõistab jälle peagi, et tunduvalt kasumlikum on talle agilityt teha.
Ma arvan, et sa pead ikka täitsa ausalt ennast analüüsima: a) oled sa ikka leppinud sellega, et sul on iiri setter, kes ei hakka kunagi kiirrongina rajal tuiskama, et saaks finishis oma nutsu külge rippuma viskuda...te võite võita võistluse kui kiired koerad ebaõnnestuvad..samas järgmist võistlust ei pruugi te võita isegi siin meie väikesearvulistel võistlustel ka enda ideaalse soorituse korral kuna lihtsalt kiirust jääb vajaka ..(aga samas on see väga keerulistel radadel jälle eeliseks,et koer ei kima kui püssikuul)..kas see rahuldab sind või tunned sa ennast kohe ebaõnnestujana kui esikolmikusse ei jõua, sest eelmisel korral ju jõudsid? Usu, iga koera võimete piires kena ja lihvitud sooritust on tore vaadata, ei arva keegi, et peaks iiri setteriga bordercollile osavuses ja kiiruses silmad ette tegema ja et kõik koerad peaksid iga kell ja iga tuju ning ilmaga olema ülimotiveeritud rajale sööstma. Mu spanjel näitab ka mulle tihti keskmist näppu kui ilm on kole või uni silmas, aga ta siiski teeb minuga rada, sest ta on lihtsalt nii viisakas koer
Võib-olla tekitad sa endale hunniku asjatuid pingeid seoses pealtvaatajatega, mõeldes muudkui, et issand jumal, kõik ju vaatavad, et jälle meil välja tule, mis nad küll mõtlevad jne jne. Kui sinu ambitsioonid on kuidagi pealtvaatajate "ootustega" seotud, siis usu mind, kõik teavad, et võistluspaaridel on igasugu kiikse, millega maadeldakse ja keegi ei vaata imelikult kui need ka võistlusrajal välja löövad kuniks neid vägivallaga ei üritata lahendada. Ühesõnaga mõtle, kas sind huvitab sõpradega veedetud tore päev, teie enda areng ja see, et sul ja koeral on lõbus ja super kui selle käigus peaks ka võistluse võitma või huvitab sind ikka ja eelkõige võitmine. Viimasel juhul ei hakka sa oma koeraga kunagi agilityst täit rahuldust tundma ja kui see tegevus niipalju pingeid tekitab teie tandemis, siis võiks ju võib-olla tõesti mingi rahulikuma ala valida kus seda ülekeemise ohtu niipalju ei ole.
b) te alles hiljuti jõudsite A3-e...kas sa oled kindel, et sinu enda oskused ja teie koostöö on lihvitud sellisele tasemele, et sul on üldse mingit põhjustki olla koera peale pahane kui rajal midagi välja ei tule ja kas treenitus on selline, et ambitsioonid on üldse õigustatud? Kas sa oled ennast filmida lasknud? See on tohutult kasulik ja kainestav tegevus, sest kaamerasilm näitab sulle alasti tõde. See näitab sulle ausalt, kas sa ikka tead mida teed ja tõesti annad endast kõik ja koer lihtsalt lollitab või tegelikult koer juba plaanib kuhu jalga lasta, sest sa kummardud ähvardavalt koera kohale, vehid kätega ja su kehakeel, pingul ilme ja hääl juba ütlevad koerale, et kohe ütleb perenaisel närv üles?
Ma ei kujutanud ise ettegi kui palju jaburusi ma rajal korda saadan ja kätega vehkides ja õlgu valesti suunates koera "orbiidile" saadan (nagu meie treener tavatseb öelda
). Samuti avastasin alles A3e jõudnuna igasugu lihtsaid asju, mis minu koera jaoks on olulise tähtsusega. Näiteks ei saa ma kunagi seistes koera tõkkele saata, sest siis seisab ka koer ja vaatab mulle otsa. Ma ikka jooksin koeral eest ära jättes ta näiteks tunnelit tegema ja siis ootasin teda järgmise tõkke juures ja siis muudkui "hop"itasin seal ja nii me seal tõkke ees seisime ja tõtt vahtisime ning olin pahane koera peale, et mida ta nüüd seisab ja lolli mängib, kas ei oska siis üle tõkke hüpata või. Tulemata selle pealegi, et natukene jalgu liigutada ja ka koer liigutab natukene jalgu
ehk siis minu väike koer, (kes ei ole ülimotiveeritud karjakoer või pöörane terjer, vaid seltsikoer, kes muidugi üritab mulle igas olukorras ju seltsi pakkuda:p) seisab siis kui mina seisan, sest ta vaatab kogu aeg minu jalgade liikumist. Seega tuleb rajal pidevalt liikumises olla ja kui pole otseselt kohta kus liikuda tuleb mul teha väikseid poolringe
. Lihtsad asjad, aga need muudavad paljugi ja koeral on nüüd oluliselt lõbusam.
Usun, et kuna sa oled juba aru saanud, et koera karistamine ei ole lahendus, siis olete juba õigel teel. Kes on süüdi- MINA, keda karistan-ENNAST...kuid miks peaks üldse kedagi karistama kui võib ka lihtsalt elu nautida. Agility on ju FUN