Nonii. Jõudsin minagi lõpuks nii kaugele, et ennast foorumi kasutajaks registreerisin
Ühtlasi otsustasin siis ennast natuke tutvustada kah, sest vaatamata sellele, et tunnelite võistlustel, kus ma kohtuniku ametiga kätt proovisin, Svetlana Zolotnikova mu heatahtlikult väga kuulsaks agilityinimeseks tituleeris, arvan, ma, et ta siiski pisut liialdas (Aga ma olin muidugi väga meelitatud).
Niisiis, mina olen Elika. Et alustada algusest, pean ma aga kõigepealt rääkima sellest, kuida ma võtsin endale oma elu esimese koera: Minu jaoks oli asi lihtne: koer pidi olema väike, sõbralik ja hästi õppust võtma. Erinevate asjaolude kokkusattumisel jäi sõelale Cavalier King Charles Spanjel. Ma mäletan veel, et kui kutsika koju toomiseni oli jäänud vast nädalake, haaras mind tõeline paanika vastutuse ees, mida koeraomanikuks olemine tähendada võis. Kui mu tollane peika mind poleks poolvägisi lõpuks kutsikale järele viinud, oleks too koju toomata jäänudki. Kutsikas sai nimeks Charlie. Kaks nädalat peale kutsika koju toomist haaras mind järgmine paanika: Minu arusaamise järgi pidi cavalier olema kõike muud kui tige ja agressiivne. Aga minu oma läks iga päevaga üha kurjemaks! Ja mul polnud aimugi, miks? Lõpuks kutsusin koju Sirje Vetsi, kes vaatas mu kutsikat ja imestas, et nii domineerivat väikest sülekoerakest ta polegi ammu näinud. Tema näitas mulle kätte esimesed suunised, kuida Charliega hakkama saada. Selle eest tänan ma teda südamest! Peale Sirje külaskäiku muutus minu tige cavalier taltsaks, sõbralikuks ja armsaks, nii nagu pidigi. Aga ega see lihtsalt ei tulnud. Peale seda külaskäiku viisin ma ennast kurssi karjajuhiks olemise suure ning intrigeeriva teooriaga ja seda suunda järgin ma eriti Charliega väga rangelt. Ta on siiani selline, et kui toas ei viibi kedagi, kes tema jaoks autoriteet oleks, ei kehti talle ükski käsk ega reegel. No kui sa talle maiust pakkud, siis on muidugi teine asi, maiuse eest kuulab ta keda iganes
Aga kui tal on valida, kas sinu sõna kuulata või laualt piparkooke virutada, siis võid kolm korda arvata, kumma tee ta valib
Agilityst ei teadnud ma enne kutsika koju toomist midagi, aga kasvataja rõhutas enne kutsika üle andmist, et tegemist on nii aktiivse loomaga, et me peame kindlasti Inga Järve juurde agilitytrenni minema. Noh, ja loomulikult on käsk vanem kui meie
Esimesed trennid olid meil Tähetorni angaaris keset suurt talve 2004 aasta esimestel kuudel. Esimene võistlus oli 13.november 2004.
Minu suurimad õppetunnid agilty vallas pärinevad peamiselt Lätist:
1. Enne koeraga starti minemist tuleb tingimata teha veel üks pissi-kaka tiir! Vastasel juhul võid sattuda piinlikku olukorda, kui su koer otsustab just enne slaalomit paljude vaatajate suureks rõõmuks kakale hakata!
2. Alati tuleb veenduda, et sa tead, kes on võistlustel kohtunik! Muidu võib juhtuda, et jooksed puhta raja aga hiljem selgub, et kohtunik polnud isegi rajal :S Ja isegi kui sulle uus võimalus antakse, sest kohtunik on väga mõistev, ei pruugi sa suuta ehmatusest toibuda ning suurepärast tulemust korrata!
3. "Koerakäsitsemise manuaalist" ei pruugi olla abi, kui plaanid saata oma koera MM-ile ilma ise kaasa sõitmata! Kuna Koer võib otsustada, et ühe "emme" ta juba segasel põhjusel kaotas ning "kasuemmest" ei ole ta nõus mitte mingi valemiga eemalduma!
Mõned tarkused pärinevad siiski ka koduselt trenniplatsilt:
1. Nagu juba klassikud teadsid: Koeraga on rada alati huvitavam!
2. Õlad on tõesti tähtsad!
3. Vaja on kannatlikkust, kannatlikkus, kannatlikkust ja pikka meelt! Minul seda kõike eriti ei ole, aga meie treener on tõesti suurepärane inimeste treenimises, nii et siiski saame enamasti hakkama ka kannatlikkusega. Vajadusel annan ma muidugi klikkeri parem tema kätte, et minu kärsitus ei hakkaks treeningut segama
Meie suurimad saavutused koos Charliega agilitys:
- Eesti Agility Tšempioni tiitel
- Eesti Meistri tiitel aastal 2007
- osalemine 3-l aastal (2006, 2007, 2008) Maailma Meistrivõistlustel
Praeguseks on meie peres veel kaks tõelist agilityfänni: Üks on minu pooleteisene poeg, kellest kindla peale kasvab kunagi suur ja kuulus koertetreener (või vähemalt agilty-imelaps) ja teine on Troy (sõpradele Tuust), kelle suhtes ootused on samuti suured
Tuust on pärit Saksamaalt. Teda otsides oli lisandunud kriteeriumidele "väike, sõbralik, võtab hästi õppust" kriteerium "on potentsiaaliga teha hästi agilityt"
Mis meist, meie tarkusest ja kuulsusest edasi saab, ei oska muidugi prognoosida, aga Inga võistlustelgis kõõlume vast ikka edasi
Kui ta meid muidugi nt ninakuse eest välja ei viska