Oli väga inspireeriv reis
ja suurepärane reisiseltskond!
Nagu ka Tiina kirjutas, siis joostakse sellistel võistlustel tõesti sajaga ja võttes kõik riskid, mida võtta annab, kuskil kätt ei väristata ja "aeglasemalt, aga kindla peale" lahenduste peale üldiselt ei minda.
Korraldus... toimis konkreetselt radade läbimise osas. Ringi koerte kokkukogujaid oli kolm. Esimene püüdis su koerasoojenduselt ja pani stardialasse (stardialas sooviti näha viite koera ja võistlejad suhtusid sellesse üldiselt ka arusaamisega). Stardialas päris sirgelt rivis seista ei tulnud ja seega püüdis järgmine ringitöötaja võistleja õigel ajal stardialast kinni ja suunas stardijoone taha. Seal seisi juba "päris" ringisekretär, kes lükkas su esimese tõkke taha juba siis, kui eelmine koer kolme viimast tõket sooritas. Seega, selles osas sujus korraldusliku poole pealt kenasti. Kogu ülejäänud oli aga jah... sõnapaarid "me arvutame ja siis kontrollime üle", "nii kiiresti, kui võimalik", "väike vaheaeg" ning muud ebamäärased sõnaühendid saatsid kogu võistlust. Kohati jäi mulje, et korraldajad arvutasid tulemusi ruudulisel paberil või peast ning selle raske tööga tegeles täpselt üks ja ainus arvutusvõimeline inimene. Pärast laupäevast väga vaevalist individuaalsete finaalipääsejate kokkuarvutamist, tegime tribüünil nalja, et kuna võistkondlike finaalipääsejate väljaarvutamine on veel keerukam, siis kas palgatkse selleks otsatrbeks kahetuumaline protsessor ehk pannkse kaks korraldajat pastapliiatsija ruudulise paberiga matemaatilisi tehteid tegema
. Selle kõige juures oli vihaleajav asjaolu, et kui korraldajad võtsid omale vabaduse suhtuda asjasse väga lõunamaalaslikult ehk neil oli pidev manjana, siis võistleja pidi olema nagu pioneer valmis igal ajahetkel. Nii loobus individuaalses finaalis osalemast üks Rootsi võistleja - arvutamisel tehtud vea tõttu kutsuti rajaga tutvuma hoopis keegi teine, siis tabas korraldajaid järsku valgustatus ning kutsuti õige võistleja sejretarjaati ning miskit klaariti. seejärel teatati, et see, kes tutvus finaalrajaga, ei oma õigust startida, aga see, kellel on õigus startida, loobus. Mis pole ka ime - ilmselt oli võistleja juba jõudnud lõdvestuda, süüa ja ilmselt ka koeral kõhu täis sööta ning ka rada polnud ta ju õppinud.
Kuna meie ekipaaž sõitis võistlusele Tallingi laevaga, siis info mõttes järgmistele Rootsi sõita soovijatele mainin, et Tallink on ennast aastate tagusega võrreldes kõvasti parandanud - keegi laeval ei karjatanud midagi stiilis "loomad elutoas", kajut oli täitsa tavaline vaipkattega (mitte vakstuga üle löödud) ning kajutis olevate eeskirjade alla oli kujundatud kassist ja koerast nunnupilt
, tekil oli lubatud koertega jalutada. Jalutama minnes sai haarata koridoris olevast riiulist sinna juba valmis pandud kakakotikese.Tekil välja oli ka liivakast, kuhu siis vist loomad oleksid pidanud pissima, aga sealt hüppasid küll kõik koerad vastikustunne näos vupsti kängurutena välja. Aga vähemalt oli laevakompanii üritanud
.
Veelkord suured tänud suurepärasele reisiseltskonnale!!!