Mina mõtiskleks lihtsalt karistamise üle, kuna erinevatest koolitusvõtetest ja eriti veel teenistuskoerte koolitamisest tean ma väga vähe . Ma ei usu, et keegi ometigi väidaks nagu oleks peale ebaõnnestunud sooritust hiljem kusagil koera peal füüsiliselt oma pettumuse väljaelamine kuidagi koolitusmeetodina käsitletav, olgu tegemist ükskõik kui karmikoelise teenistuskoera treenimisega kasvõi IPO MMiks? Minu meelest on 98% juhtudest see nö karistus vaid inimese enda viha ja emotsioonide maandamine ja inimese enda rahustamiseks tehtud tegevus . On kõrvalt nähtud küll neid, kes oma teisi neljajalgseid mittesallivat koera iga kord raputavad ja maha suruvad ja röögivad ja siis on ise väga rahul sellega kuidas koera õige asja eest vajaliku karmusega karistatakse. No arvake ära, mis järgmisel korral toimub- koer käitub loomusunniliselt täpselt samamoodi ja inimene vaid tugevdab oma nö karistusvõtteid. Et kes see siin see loll siis nüüd on? Koer, kes käitub kaasasündinud instinkti ajel või inimene, kes oma ajuehituse tõttu peaks olema võimeline õppima ja tegema järeldusi , et lõplikult mõjuv karistus ei ole mitte koera surnuks raputamine vaid tasuks äkki hoopis ennetavaid meetmeid kasutada ja vältida konfliktiolukorra tekkimist. Ja väga edukalt kasutavad ennetavaid meetmeid mitmed meie agilitysportlased ning enamus ei aimakski, et tegelikult toimub pidev olukorra kontroll ja võimaliku jama ennetamine. Järelikult saab ka nii. Ja ma ei välista siinkohal, et õige karistamisega on võimalik ka instinktikäitumist väga edukalt alla suruda, aga keskmine koeraomanik ei oska seda mitte teha ja asi muutub väga kergelt koera väärkohtlemiseks. Oman ka isiklikke kogemusi väga domineeriva emase landseeri ühiskonnakõlbulikuks kasvatamisega, kuid ma suudan täiesti ausalt tunnistada, et koera mahasurumine on inimese küündimatuse ja jõu näitamine olukorras, kus ta ei oska midagi muud teha, sest on valida, kas hüppad röökides koerale selga või vaatad pealt, kuidas koer oma territooriumile tunginud võõra koera ära sööb. Seda ei maksa nimetada karistuseks, pigem on see hädaabinõu, kuna muud ei oska teha. Sest karistus on see, millest õpitakse ja koer Ei SUUDA õppida oma tugevaid instinkte alla suruma. Eespool küsiti, kuidas pealtvaataja vahet teeb, kas on karistamine või juba väärkohtlemine. Seda, et mingid asjatundjad koera kontaktile tagasi viskavad, ei oska kommenteerida. See, et koer pannakse ülehüpatud kontaktpinda uuesti tegema pole ju midagi taunitavat. Ei saa aru, kas selle kontaktile viskamise all peetakse silmas väikesekasvulise koera kaenlast kontaktile viskamist või mida? Aga eks meiegi konnatiigi sportlased peame mõtlema, et kui me kusagil suurel rahvusvahelisel võistlusel koera kõrvu-või sabapidi starti sätiks või kaenlast rajale viskaks, võib meid oodata disklahv. Sest kohtunik võib oletada,et tegelikult me nt preventiivselt näpistame oma koera küljest v teeme talle muul viisil haiget tegeledes mingi ennetava hoiatusega stiilis `´ära unusta, et minu käes on võim ja kui sa kurat nüüd sigatsed, siis sa pärast alles saad“.. Eestis moodustame publiku ja ka korraldustiimi enamuses me agility harrastajad ise, aga kusagil suurel võistlusel huvitab korraldajaid ilmselt ka see , mis mulje spordialast jääb tavalisele pealtvaatajale..hea näide keskmisest pealtvaatajast on tuua omaenda vanema sugulase põhjal, kes sattus agilityvõistlusel nägema, kuidas üks agilitysportlane stardis oma kergejalgset maksikoera suht turja-ja seljakarvadest tõstest paika sättis. Antud koera puhul ei paistnud see minule kuidagi väärkohtlemisena, pigem oli aru saada, et inimene rahustab ülekeemisele kalduvat looma. Aga, mis te arvate, mida nägi tavaline pealtvaataja? Kuulen siiamaani kuidas ta minu koeri haletseb enne trenni v või võistlusele minekut, sest tema ju nägi ja teab nüüd, kuidas „sportlased“ oma loomi kohtlevad ja vaene kutsu ja nii ei tohi, koertele ei saa ju selline asi meeldida jne jne..
Natuke huunorinurgakesse: mina vajan ka ilmselt asjatundja abi, sest mina kipun ka tihti oma koeri inimlikustama:D Õnneks siiski positiivses võtmes, s.t. ma ei mõtle, et küll nad nüüd meelega sigatsevad ja täpselt aru saavad, mis pättust nad teevad, vaid pigem sedapidi, et tihtipeale on nad nii targad ja mõtlikud, et mulle tundub, justkui saaks nad täpselt aru kõigest, mida ma räägin ja siis me vastastikku vestleme...
|