Minu agilityharrastus algas nii nagu paljudel teistelgi Tähetorni tänava angaarist, aeg oli siis sügis 2003. Vaibad olid juba maas- enne Inga kirjatüki lugemist ma ei teadnudki, et algul käis trenn palja betooni peal
Peale Janita Leinoneni koolitust sai end Inga juurde trenni kirja pandud, trennis oli igati vahva seltskond, mis tegi talutavaks ka selle, et minu toonane agilitypartner Marta kahjuks ei leidnud selles harrastuse midagi toredat. Aga mina ei lasknud end sellest segada ja pikkamisi edusammud tulud, esimene võistlusrada sai meil läbitult puhtalt ( kõndides) ja mälujärgi umbes 15 sekundise ajaveaga. Marta foobiate tõttu juhtus meil igasugu asju, tõsisem neist oli umbes 4 kuune poomi kartus. Sellega võideldes lasin Martal ronida kõikvõimalikele looduses leiduvatele takistustele, aega kulus, aga asja sai. Isegi jooksma hakkas ta, ehkki mitte just peadpööritava kiirusega.
Marta agility karjäär päädis tema A3 jõudmisega, tegelikult võistles Marta juba mõnda aega väga episoodiliselt, sest peale oli kasvanud uus koer.
See uus koer oli siis Sedrik ehk kodusemalt Setu, Marta poeg, kes oma esimesed agilitytreeningud tegi juba ema kõhus olles. Setu elu algus ei sujunud just kõige ladusamalt, 3 kuuselt jalaluumurd, 8-kuuselt koduvahetus üksindusahastuse tõttu. 8-kuuselt koliski Setu minu juurde ja algasid meie agilitytreeningud Anne käe all. Setuga olid kiirused juba teisest puust ja paraku selgus, et varasemat agilitykogemust nagu poleks olnudki, kiirema koera juhtimine on hoopis midagi muud. Aga samas oli nii vahva kui ometi sai joosta ja koer viitsis ka kaasa joosta
Tol ajal võis võistlemist alustada 15 kuuselt ja seda me ka tegime.
Aru ei saa ma siiani, kuidas julgesin Setu, kes on võimeline komposteerima iga liikuva objekti, lahti lasta võistlusele, mis toimus keset Pärnu näitust. Aga õnneks Setu võisteldes ei näe midagi peale agility takistuste, nii et teenisime oma kaks disklaffi esimeselt võistluselt auga välja. A2 jõudsime kiiresti kokku 7 jooksuga, see-eest A2-s peatusime juba pikemalt. Tegelikult käisime isegi Baselis maailmameistrivõistlustel A2 koerana!
Baseli ``afäär`` algas võistlusega, kus Elena Dimitritchenko andis meile tulevikulootuse roseti ja arvas, et mitmed meie toona A2-s olnud koerad võiksid ikka Baselisse sõita, ise ei oleks säärasest asjast küll unistadagi julgenud. Teoks see sõit meil saigi ja isegi kõik 4 rada saime tehtud ning individuaalselt saavutasime 40 kohta! Minule andis MM-l käimine küll kõva laksu heas mõttes või teisisõnu ongi Baseli MM süüdi selles, et minu sõrmed, käed, varbad ja muud kehaosad antud vist jäädavalt agilityle.
Järgmisel aastal osalesime ka Hamaris, kus agility rajal saadud disklaff rikkus tulemuse, eelmisel aastal Helsinkist tõime ära 17.koha.
Kahjuks tundub, et Setu parimad päevad on agilitys läbi, kiirus on meil pidevalt kehvemaks läinud, lihase ülepingele tagumises jalas ei ole otseselt põhjust leitud. Tegeleme hüppeharjutuste ja massaaziga ning püssi veel põõsasse ei viska.
Siis on meil veel üks tegelane Lill, keda siis kui ta hea tüdruk on, ka Õtuks kutsutakse.
Lille agility karjäär algas juhuslikust platsile sattumisest, kuna Lille ei huvita väga ei mäng ega maius, ei pidanud ma teda perspektiivikaks agility koeraks. Õnneks meeldis aga Lillele agility (nüüdseks meeldivad muide ka mäng ja söömine) ja nii tulid esimesed edusammud päris kiiresti.
Esimese võistlustulemuse tegime 4 kuud peale treeningu alustamist. A2 jõusime jällegi kiiresti, aga üldiselt on meie võistluskarjäär väga künklik, kui ikka rajal on tunda kas näriliste või Lille vaenlaste lõhna, siis võin mina ise takistusi läbida, kohusetundest ei tee Lill midagi. Kui ta aga tahab, siis võib joosta fantastiliselt- juhul kui koerajuht muidugi nõmedalt ei käitu, aga eks ma ikka oma osa annan ka
Spordi nimel elab Lill nüüd ka juba peaaegu aasta aega minu katuse all.
Ja loodaks väga, et meie parimad jooksud on veel tegemata.
[img ]http://1.bp.blogspot.com/_ZGP1ECZ_03w/SoKx-p6i2wI/AAAAAAAAAFg/aUy0AguKtG0/s1600/welsh[ /img]