Agiltykrantside ridades on juba üle poole aasta ka meie pere teine krants - Kita.
Kita on pärit Kohtla-Järve varjupaigast, kuhu ta jaanuaris 2011 Narva tänavatelt umbes 6-7 kuusena jõudis. Kaelas oli kaelarihm, kuid keegi teda ei otsinud. Märts 2011 jõudis ta meie perre, sest minul oli ka agility tegemiseks koera vaja. Bella hakkas nimelt 2010 aasta sügsel minu väikese õe koeraks. Igastahes on Kita koer, kes "ei ole ei belgia lambakoer ega hurt, vaid täiesti krants". Just belglaste ja hurtadega ajatakse teda alatihti segi. Kust ta maski sai - ei tea, kust pruun värv - ka ei tea. Ühtegi dokumenti ta endaga tänavale kaasa ei võtnud. Must mask oli vist ka põhjus, miks ma arvasin, et ta just minu koeraks võiks saada. Meile öeldi varjupaigast, et jah, on veel varjupaigas, aga läheb laupäev Soome. Kui enne järgi tulete, saate endale.
Õnneks on neiu sotsiaalne, sõbralik ja varjupaigas veedetud kaks kuud talle mingisugust märki ei jätnud. Hakkasime suhtelselt kohe trenni tegema ja kontakti kasvatama. Alguses oli jube, aga juba kuu-kahe pärast oli Kita täiesti minu koer. Nüüd on ta olnud meie peres peaaegu 8 kuud ja ma ei vahetaks teda ühegi teise koera vastu. Ta on väga valju häälega, avaldab kõige peale arvamust, fännab agilityt, jookseb kiirelt ja "borderkollitseb" (see on pea maas ja pingsalt tõkkeid vahtides lamamast mulle järgi hiilimine - sellne borderitel nähtud tegevus). Oleme käinud kaks korda A0 klassis proovimas ja üsna hästi on läinud. Kui ma nüüd ise ka kiirelt jooksma saaks... .
Selline ta oli ehk miks ma otsustasin tema võtta:
Ja selline on ta nüüd
Bellast nii palju, et tema ja väike õde moodustavad A2 minides hämmastava paari. Õde saab kuu aja pärast 10 ja on sama blond nagu Bella. Üks puhas rada veel ja siis on nad A3 klassis. Vaatab, ka Bella läheb pensionile või mitte - ta on juba 7. EMV proovivad ikka ära ja eks mõnele Pärnu võstlusele ka lähevad.
|