Bellaga olen agilityt teinud 2007. aasta suve algusest (vähemalt minu arvestuste kohaselt), kui mina ja mu sõbranna otsustasime koos koertega midagi huvitavat teha. Bella oli siis saamas kolm ja täielikult sotsialiseerimata. Ta oli kohutavalt arg, põgenedes kõigi võõraste inimeste ja koerte eest. Vahepeal oli küll tunne, et võib-olla peaks pooleli jätma, aga huvi oli nii suur, et seda ei teinud - ja tasapidi hakkaski asi paremuse poole liikuma.
Esimene võistlus oli Jõulususs, toimus see 2007 aasta talvel. Tulemus - kohutav. Liiga suur ruum, liiga palju võõraid koeri.

Bella 2008. suvel eksamil
Sellel aastal oleme käinud neljal võistlusel. Haapsalus oli Bella suurepärane. A1 klassis saime kahes jooksus puhta tulemuse ja seega tõusime A2 klassi. Kolmanda jooksu tegime juba A2 klassis, tulemus oli "vaid" 14 sekundit aeglasem kui vaja. Kuid siiski saavutasime teise koha, rajavigu ju ei olnud.

Võistlemas

Ja peale võistlust

Trenni teeme Eve ja Ede juhendamisel Tammistes. Just sellel platsil on Bellast saanud ettevaatlik, kuid mitte enam arg koer. Varem keeldus ta hüppamast, kui teine koer oli kümne meetri raadiuses takistusest, nüüd võib joosta teiste kõrval, hüpata nendega koos ja neid ka nuhkida, täpselt niikaua kuni teine koer teda tähele ei pane. Uriseb ta ainult siis, kui mängida üritatakse (ja ka siis, kui keegi tuleb võtma tema vorsti või vett).


Trennis

Bella ja Rexsiina peale trenni
Trennis jookseme ka MM-radu, aga millegi pärast ei ole me suutnud kõiki oskusi võistlustel realiseerida. Proovin Bellaga sellel aastal veel mõnel võistlusel käia, kui vähegi transporti leiab. Oleks hea tunne ka krantsiga A3 klassi jõuda - ausalt öeldes ei tulegi A3 klassis võistlevaid krantse meelde.

Laheda esitluse eest

Tere tulemast klubisse! Me üritame ka krantskoer Kribuga A3-e jõuda.

Agiltykrantside ridades on juba üle poole aasta ka meie pere teine krants - Kita.

Kita on pärit Kohtla-Järve varjupaigast, kuhu ta jaanuaris 2011 Narva tänavatelt umbes 6-7 kuusena jõudis. Kaelas oli kaelarihm, kuid keegi teda ei otsinud. Märts 2011 jõudis ta meie perre, sest minul oli ka agility tegemiseks koera vaja. Bella hakkas nimelt 2010 aasta sügsel minu väikese õe koeraks. Igastahes on Kita koer, kes "ei ole ei belgia lambakoer ega hurt, vaid täiesti krants". Just belglaste ja hurtadega ajatakse teda alatihti segi. Kust ta maski sai - ei tea, kust pruun värv - ka ei tea. Ühtegi dokumenti ta endaga tänavale kaasa ei võtnud. Must mask oli vist ka põhjus, miks ma arvasin, et ta just minu koeraks võiks saada. Meile öeldi varjupaigast, et jah, on veel varjupaigas, aga läheb laupäev Soome. Kui enne järgi tulete, saate endale.

Õnneks on neiu sotsiaalne, sõbralik ja varjupaigas veedetud kaks kuud talle mingisugust märki ei jätnud. Hakkasime suhtelselt kohe trenni tegema ja kontakti kasvatama. Alguses oli jube, aga juba kuu-kahe pärast oli Kita täiesti minu koer. Nüüd on ta olnud meie peres peaaegu 8 kuud ja ma ei vahetaks teda ühegi teise koera vastu. Ta on väga valju häälega, avaldab kõige peale arvamust, fännab agilityt, jookseb kiirelt ja "borderkollitseb" (see on pea maas ja pingsalt tõkkeid vahtides lamamast mulle järgi hiilimine - sellne borderitel nähtud tegevus). Oleme käinud kaks korda A0 klassis proovimas ja üsna hästi on läinud. Kui ma nüüd ise ka kiirelt jooksma saaks... .

Selline ta oli ehk miks ma otsustasin tema võtta:

Ja selline on ta nüüd


Bellast nii palju, et tema ja väike õde moodustavad A2 minides hämmastava paari. Õde saab kuu aja pärast 10 ja on sama blond nagu Bella. Üks puhas rada veel ja siis on nad A3 klassis. Vaatab, ka Bella läheb pensionile või mitte - ta on juba 7. EMV proovivad ikka ära ja eks mõnele Pärnu võstlusele ka lähevad.

Kita on väga lahe ja kehaehituse poolest nagu agilityks loodud :-)
Edu teile!

Pildi pealt näeb igatahes väga lahe välja. Jõudu ja vastupidamist!