Viimati külastasid: Tänane kuupäev Teisipäev Sept 17, 2019 02:41


Kõik kellaajad on UTC + 3 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 2 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Ede ja ...
PostitusPostitatud: Teisipäev Mär 08, 2011 12:09 

Liitunud: Teisipäev Aug 18, 2009 11:35
Postitusi: 48
See pikk jutt on tegelikult valmis kirjutatud 16.01.2010, ma ei tea, miks ma siiamaani ei olnud seda avaldanud aga ju vist ootasin õiget aega ja nüüd on see käes. Ärge siis pahandage , kui seal on midagi imelikku või arusaamatut kirjas, lasin selle lihtsalt silmadega üle praegu, süvenemata, ju siis olid sellised emotsioonid ja tunded aga see osa mis puudutab Snäpp peaks olema 100% õige.

Kui alustada enda tutvustamist, siis on väga kahju, et paljud sündmused on mälus tuhmunud, aga püüan vähemalt mõnedki tähtsamad meelde tuletada. Oma esimese tõukoera sain kui olin 13a. Peres oli küll olnud varem krants, suhteliselt väike, isane, musta värvi, karvane ja meenutas mingit spitsilaadset, nimeks oli Tuks, sündinud 1980. Temaga ma käisin ühel korral ka Pärnus toimuval näitusel, aastal 1984, sealt saime osavõtja medali ja diplomi.
Esimeseks tõukoeraks oli isane pikakarvaline collie. Sündinud 02.03.1985. Nimeks Reval Gallant Black Chicky (Chiki). Isa: Marble´s Nacre Blue, ema: Lucky Star Black Acerolia. Kuna enamik koeri meie tutvusringkonnas olid sellel ajal lihtsad Mukid-Murid ning, kui inimesed küsisid, mis koera nimi on, sai neile vahel naljaviluks see pikk nimi ette vuristatud ja inimeste reaktsioonid sellele olid tõeliselt naljakad. Kutsikas maksis sellel ajal 200 rubla ja seda raha kogusime 10 kopikaliste kaupa šampusepudelisse, nii et kui pudel täis sai oli ka 200 rubla koos, tundus uskumatu, aga nii see oli, lugesime ikka üle ka. Kasvatajale viisimegi siis selle rahapudeli ja ma ei tea kui õnnelik ta selle üle oli, aga raha on raha, kutsika me igal juhul saime. Chiki oli tõeliselt uhke ja armas kollipoiss, kellega sai käidud natuke koolis ja rohkem näitustel. Näitustel jagati siis tulemuse alusel medaleid nagu praegu rosette, nende demonstreerimise jaoks kasutasin venna pudipõlle järgi õmmeldud alust, mis seoti koerale kaela ja alati oli näituse alguses avadefilee, kus kõik näitusel osalevad koerad tegid ringi. Küll siis oli uhke jalutada oma koeraga, kes siis liikudes kilises ja kolises nagu sõjaveteran. Kahjuks armastas ta käia hüppes ja see sai talle ka saatuslikuks. Elasime tookord suure maantee ääres eramajas, mille ümber ei olnud just väga kõrge aed. Chiki armastas aeg-ajalt hüpata üle selle aia ja käia ennast linna peal lõbustamas, eks me üritasime teda ikka valvata ka ja ta teadis väga hästi, et nii ei tohi teha. Kui me eemalt autoga tulles teda aiast väljas nägime, siis oli ta selleks ajaks, kui me kohale jõudsime jõudnud juba tagasi hüpata ja teeskles trepi peal sügavat und magavat koera, kes pole isegi mõelnud pahanduste peale. Nutikust tal jagus, tal oli näiteks keelatud voodis magamine aga ta teadis, et see kehtib ainult siis, kui minu ema ta tabab. Sammude järgi sai ta aru, kes tuppa tuleb, nii, et kui see tulija oli ema, oli ta kiiresti voodist maas, kui meie, lapsed, siis vaatas ainult üle õla, ah teie tulite ja magas rahumeeli edasi. Kuskil 3 aastasena talvel hüppes olles ei märganud kõrge lumevalli tagant teda üks lähenev auto ja nii leidiski tema elutee lõpu.
Et leevendada oma kaotusvalu võtsime suhteliselt kiiresti uue, seekord emase pikakarvalise collie. Sündinud 17.02.1989. Reval Galllant Black Gilly-Flower (Killi). Isa: Pirtelön Ritari, ema: Reval Gallant Bluebaby. Tasumine toimus samamoodi kui eelmise koera puhul rahapudeliga, sest olime selleks ajaks kogunud järgmise pudelitäie 10 kopikalisi. Samal aastal kolisime elama maale, kus õnneks ei olnud enam suuri maanteid läheduses. Killi käis ka näitustel, tal sündis ka 01.05.1991 üks pesakond, seitse armast kutsikat. Kutsikate isaks oli Black Elles Dark Bucchaneer. 11 aastasena aga tabas teda alakeha halvatus ja tuli vastu võtta raske otsus tema magamapanekuks.

Veel on olnud meil 2 segaverelist koera, kelledest üks elab ka veel praegu minu emaga. 1997 aastal tuli meile isane puhtatõulise puudli ja tundmatu isase järglane, kes pidi algselt minema elama minu mehe õe juurde, aga millegipärast ei sobinud sinna. Nimeks sai ta Chappi. Väike lahe tegelane, kes tuli igal suvel paljaks pügada, sest muidu ta oleks surnud kuumarabandusse. Kuna pügamine talle üldse ei meeldinud, siis üritas ta igal võimalikul juhul pügaja käest jalga lasta ja vahel see tal ka õnnestus, ning siis ehmatas ta külavahel inimesi nähes oma poolikult pügatud kasukaga välja nagu mõnest õudusfilmist põgenenud tegelane. Kui ta avastas, et minu mehe vanemad elavad tema kodust ainult mööda metsa minnes kilomeetri kaugusel, siis võis teda tihti leida minu ämma poolt poputatuna nende juurest. Tema elutee arvatav lõpp saabus 2007 aasta sügisel, kus ta läks kodust ja ei tulnud enam kunagi tagasi. Otsisime ja kammisime läbi koduümbruse metsasid mitme kuu vältel, aga ei leidnud ühtegi jälge, mis oleks tema kadumisse selgust toonud.
Teine segavereline on suur isane, arvatavasti saksa lambakoera ja kollilaadse päritoluga tegelane. Keegi ei tea tema sünniaastat, sest sattus ta meile 2003 aastal Lääne-Virumaalt, kus ta oli käinud läbi mitmete omanike juurest, aga polnud kellelegi lõplikult sobinud, kuna kasvas vist liiga suureks, tahtis palju süüa ja tegelemist. Samas on tegemist väga sõbraliku koeraga, kes on alati valmis inimestega koos midagi põnevat ette võtma. Minu tütrega nad tegelesid põhiliselt kõrgushüppega ja see oli muljetavaldav vaatepilt, milliseid kõrgusi oli see koer võimeline ületama. Kahjuks oli tal 2006 aastal trauma, mille järgselt tehti talle liigese operatsioon ja nüüd annab tal see koht vahetevahel tunda ja temaga hüppamine ei ole just kõige targem tegu. Tagantjärgi mõeldes oleks ka temast saanud lahe agilitykoer, kui see oleks omal ajal võimalik olnud .

Kääbuspinšer Snäppi on tegelikult algselt võetud tütrele kodukoeraks, sest laps nii tahtis koera ja lapse väljapakutud tõugudest (lisaks bokser, pomeranian) tundus mulle  kõige sobivam. Bokser langes välja selle tõttu, et mulle lihtsalt ei meeldi molossi tüüpi koerad, eks sellepärast ongi nii palju koeratõuge, et igaüks leiaks endale sobiva. Pomeranianid mulle meeldisid väga, aga kuna neid on vähe, maksid minu jaoks liiga palju ja väljaotsitud kasvataja ei suvatsenud minu huvitundvale e-mailile isegi vastata jäi ka pomeranian välja. Jäi veel kääbuspinšer, temast kui tõust ei teadnud ma midagi, kahtlustan, et tütar valis selle tõu esialgselt välja, kui oli lugenud tema kohta koeratõugude raamatust, et koer on algselt aretatud hobusetallides rotipüüdmiseks ja vajadusel suudab hobustega sammu pidada ka pikkadel ratsaretkedel, sest tütar tegeleb ratsutamisega. Eestis tegeleb kääbikutega Ljudmila Sevtsova, kellel on ka kennel ,,Millgret“. Surfates tema kodulehel vaatasin, et selline koer sobiks meile küll (kasv, karv ja iseloom) aga silmale tundusid vastuvõetavamad kupeeritud koerad. Tänaseks olen aga niivõrd ära harjunud ka kupeerimata koertega, aga siis oli ainuke mõeldav variant kupeeritud kutsikas saada. Alljärgnevalt mõned väljavõtted meilivahetusest kääbuspinšerite kasvatajaga. Alles hiljuti naersime kasvatajaga nende küsimuste üle, aga ma tõesti ei teadnud pinšeritest midagi:
Aga konkreetsemaks minnes tahaksin teada sellest tõust veidi lähemalt:
1. kas see koer sobib lapsele ?(11a. tüdruk)
Vastus: Laps saab küll koeraga hakkama aga tõug vajab koolitust- iseloomult nad on suured koerad väikeses formaadis. See käib vist tegelikult kõikide väikeste koeratõugude kohta.
2. kas ta võib trepist ise üles-alla käia? (elan eramajas Pärnu ligidal)
Kääbuspinscher ei ole sülekoer, see on väga, väga tugev ja aktiivne tõug ja minul kääbukud jalutavad koos dobermanniga. Praegu ajab see küsimus muigama, aga siis ma olin kuulnud kuskilt, et mõned koeratõud ei või ise trepist käia ja arvasin, et mina teda küll ei jõua valvata, et ta trepile ei satuks.
3. Kui kodus on veel üks koer (suhteliselt suur isane) kas nad omavahel sobivad?
Väga raske ennustada kuidas kaks isast omavahel sobivad, kääbikutel on üsna nahaalne iseloom ja mina kardan et võivad isaste vahel olla probleemid. Tänaseks on selgunud, et suure koeraga klapivad mõlemad pinšerid, nii isane kui emane. Isased tavaliselt veel mängivad omavahel, aga see on vist sellepärast, et suurem on väga rahulik ja leplik koer, erinevalt Willist, kes võimaluse korral kindlasti kakuks tüli üles. Suurem lubab tal aga tavaliselt isegi kondi suust ära võtta, mida Willi muidugi rõõmsasti ära kasutab.
17.06 Pärnus on suur näitus ja kääbikuid on kirjas 18,ring Nr. 7 algab 10.18 tulge vaatama millised need kääbuspinscherid on. Seal saab vaadata lõigatud ja lõikamata koeri, mina olen oma poisiga-kutsikate isaga. Käisin seal ja nägin elus esimest korda erinevaid kääbuspinšereid ja veelgi enam kinnistus teadmine, et kui minu perre tuleb kääbuspinšer, siis kindlasti kupeeritud.
Käitun väga tihti hetkeemotsioonide ajel, kui võib-olla tuleks rohkem järele mõelda. Aga kui sulle on elus midagi ette nähtud, siis sa ka selle saad ja kõik minu koerad on minu juurde tulnud nö. ,,ise“. Kääbuspinšeri võtmise otsustasin juuni alguses ja 02.07 oli mul kutsikas käes ja seda otsust ei ole pidanud ma kahetsema. Koer(ad) on minu ellu toonud väga palju uusi häid sõpru, tuttavaid ja olen saanud käia kohtades, kuhu poleks võib-olla kunagi sattunud. Ja see hommikune ärkamine, kui sinu kaissu poeb, õigem oleks öelda lausa viskub üks väike soe loomakene ja õrnalt limpsab sul üle näo, et sa ikka ärkaksid ja saaksid rõõmsalt teda kõhu alt sügada. Töölt koju jõudes aga ootab aknalaual tuttav kuju, kelle kohta ükskord üks proua , nähes Snäppi õues jalutamas, oli väga üllatunud, sest tema oli siiamaani arvanud, et meie aknalaual ilutseb koerapostament.
Tagasi tulles Snäppi saamise juurde oli saatuse ja suure juhuse tahtel 2006 aasta juunis Lätis olemas üks emane kutsikas, keda keegi omale ei olnud soovinud. Nii saigi minust üle 10 aasta jälle koeraomanik. Järgi läksime talle Valga-Valka piiripunkti, kuna kasvataja ema elas Valkas ja ta oli nõus ise kutsikat meile üle piiri tooma (siis olid veel piirikontrollid täitsa olemas). Sain kutsika kätte, maksin 700 EUR (finantseerisin seda üritust laenu abil)vastu anti lätikeelne ostu-müügileping ja pool kotti kutsikatoitu. Tõutunnistus lubati hiljem järgi saata, kuna polnud veel valmis. Sel hetkel usaldasin kasvatajat, sest polnud kuulnud, mismoodi on inimesed petta saanud. Nüüd olles kuulnud igasuguseid variante, kuidas heauskseid inimesi petetakse, mul vedas ikka kõvasti. Tõutunnistuse sain posti teel kätte kuskil septembri alguses, olles augustis käinud ka korra Tallinnas, kus toimus koertenäitus ja kasvataja oli lubanud tõutunnistuse kaasa võtta aga kui sinna jõudsime, siis tuli välja, et tõutunnistusele oli midagi valesti läinud ja kasvataja ei olnud saanudki seda kaasa võtta. Ohumärke kui palju, aga õnneks lahenes kõik positiivselt. Tõutunnistus käes tuli kohe huvi koer näitustele kirja panna. Esimene näitus oli novembrikuus Tartus. Esinesime kutsikaklassis ja saime TPK ja eriauhinna. Sõrm oli antud ja nii ta läks. Jaanuaris 2007 oli järgmine näitus Nõos, seekord nii hästi ei läinud, olime küll ainuke kutsikas, kirjelduse saime suurepärase, aga Snäppi iseloomu pärast meile TPK ei antud. Juuniorklassi esimene näitus oli veebruaris Saku Suurhallis. Ruumi oli ülivähe, põrandad libedad, aga algaja näitusehuvilisena tagantjärgi see mind nii väga ei heidutanudki. Koer oli väike, sai süles hoida, pealtvaatajate tribüünidel oli ruumi rohkelt. Tulemusena saime kirja SP, Juuniorklassis 4 koht, meile hea tulemus, sest ei osanudki midagi rohkemat loota. Snäppil õnnestus libeda põranda peal üks tõeliselt uhke piruett sooritada, mis lõppes põrandale prantsatamisega. Kohtunik ka märkas seda ja arvatavasti selle tulemusena, oli ka meie tulemus selline nagu ta oli. Lõpupoole oli ka ruumi rohkem ja jäime ka ühe Kanal2 filmimehele silma, kes ütles, et ma koera sülle võtaksin ja filmis siis meid. Õhtul minu üllatuseks oli see ka eetris. Ja esmaspäeval tööl olles, küsisid ka mõned inimesed (sh. juhatuse esimees) , et kas see olin mina keda telekast näidati. Märtsis käisime Riias rahvusvahelisel näitusel, tulemuseks SP, koht juuniorklassis 2, olin rahul. Snäppi õde, kelle kasvataja oli endale jätnud oli alles 5-l kohal.
Agility avastasin enda jaoks 2007 aasta septembris. Veel augustis, kui toimus Kalevi staadionil näitus koos agility võistlustega olen fotodelt avastanud, et seisan agility platsi poole seljaga (meie ring oli enam-vähem agility platsi kõrval). Lapsed olid mul kaasas ja kui nad ütlesid, et lähevad koerte hüppamist vaatama (ei teadnud isegi, et seda ala agilityks kutsutakse) ei tekitanud see minus mingit emotsiooni ja tahtmist kaasa minna. Olin läbi ja lõhki näituseinimene. Kuid septembri alguses sai Snäppi oma vajalikud juuniorserdid kätte ja enne 2a. saamist ei olnud erilist mõtet näitustel käia. Kuna koeraga tegelemise soov oli väga suur, hakkasin uurima, mida veel koeraga teha saab. Täpselt nüüd enam ei mäletagi kuidas agilityni jõudsin, igal juhul sai koer trenni kirja pandud ja septembri keskel ka treeningutega alustatud. Juba 2007 aasta detsembris võtsime osa mitteametlikust algajate võistlusest, mida korraldas A-Koer, vist läks suhteliselt hästi, täpset tulemust ei mäleta ja järele vaadata ka polnud kuskilt (kodulehel enam tulemusi pole üleval). Algus oli sisse tehtud ja nii sai minust lisaks näituseinimesele ka võistlusinimene. Minu suureks šokiks oli see, et peale kolmandat võistlust olime juba A2 ja seda peale pooleaastast agilityga tegelemist. Minu puhul on õige väljend selle kohta ,,algaja õnn“.
Õnneks saime A2-s kauem harjutada, peaaegu terve aasta. Märtsis 2009 õnnestus Riia võistlustel läbida vajalik kolmas puhas rada ja ees ootas A3-s võistlemine. Algus läks ilusti, siis järgnes tagasilöök, põhjusteks minu kogenematus võistelda ühel võistlusel kahe koeraga (1 A1-s ja teine A3-s) ja Snäppi põhjatu kadedus minu teise koera vastu. Vaatamata raskustele õnnestus Snäppil väga napilt koguda niipalju punkte, et kindlustada endale koht agility MM-le minide võistkonnas. Järgnes kuu-poolteist pingsat heitlust mõistuse ja südamehääle vahel. Mõistusehääl üritas mulle selgeks teha, et tuleks austada kogenud koerte ja koerajuhtide kogemust ja loobuda oma kohast, koguda veel endale kogemusi ja kindlust rohkem, et minna võistlema agility MM-le. Südamehääl aga utsitas mind MM-le minema, sest huvi sellisel sündmusel osalejana kohal olla oli väga suur ja arvestades, et minu koerad on kupeeritud, siis ei pruugi mul sellist võimalust äkki enam kunagi tulla, isegi kui nad on kvalifitseerunud.
Järgnevad tsitaadid on pärit agility foorumist, mis on küll kirja pandud peale MM-i, aga iseloomustavad väga hästi ka minu siseheitluse olemust.
MM-il osalemise võimalus annab koerjuhile võimsa kogemuse, avardab uskumatult palju silmaringi ja parimal juhul teeb senini ontlikust agilityharrastajast agilityfanaatiku. Ja kui hammas on verel ja pilvelt kolinal alla tuldud, tõenäoliselt saab koerasportlane siis ka aru, et Agility harrastamiseks ei sobi päris ükskõik milline tõug ja ükskõik millised treeningmeetodid ja asub selles vallas tegutsema – iseloomustab täpselt minu MM-l saadud hindamatut kogemust.
Ma eeldan, et inimesel on siis piisavalt mõistust oma kohast koondises loobuda. Või kui võistlejal endal sellel hetkel realiteeditunnet napib, siis on tal ju treener ja trennikaaslased. Või olen ma naiivne? Noh, et loodan inimeste kainele mõistusele...- iseloomustab minu mittekainet mõistust ja mõistuse taset. Treener alguses ikka püüdis mind maa peale tuua aga suhteliselt edutult. Trennikaaslaste silmis asus Snäppi nagunii eraldi kategoorias ja kui aus olla, siis Pärnus meil talle võrdväärset agilitykoera, kellega Snäppi võrrelda momendil pole, aga küll nad tulevad .
Agility mõistes on minu arvates võimekas võistluspaar selline, kes on piisavalt kiire ja oskuslik, et saavutada stabiilseid positiivseid tulemusi erinevate kohtunike radadel ja erinevates võistlussituatsioonides – tulemusi saime kirja peaaegu igalt võistluselt, kus käisime (tavaliselt ka poodiumikohti) kui välja jätta periood kuhu jäi Snäppi õelus Willi vastu ja minu harjumine kahe koeraga võistelda.
Ja agilitysportlased on ju ometigi mõistlikud inimesed. Nagu Piretki ütles, et kui mõni eriti särav agilitytäht ebaõnne tulemusena koondisest välja jääb, küll siis vähemsäravad oma ego koomale tõmbavad ja ka vastava koha loovutavad – seda on küll lihtne öelda aga pole sugugi kerge täita, eriti kui mõtled selle peale, et võib-olla tuleb selline võimalus ainult korra elus, tahaks ju seda ära proovida või mis? Ja nüüd seal ära käinuna on vist veelgi raskem leida seda kainet mõistust, et loobuda osalemisest sellel suurepärasel üritusel.

Või olen ma olnud erakordselt tähelepanematu ja senise reeglistiku tõttu on MM-ile pääsenud keegi, kes pole seda ära teeninud ja keegi teenekas on välja jäänud? – ja see lause käib täpselt minu kohta, kes ma ei omanud piisavalt kainet mõistust ja ei loovutanud oma kohta, tahtes oma silmaga näha seda agility aasta sündmust ja saada kogemust kuidas on tunne võistelda tuhandete ees, testida enda ja koera närve jne.

Üldiselt on Snäppi olnud kerge treenida, sest toidu nimel on ta valmis kõigeks ja minu juurest ära ei jookse ta ka kunagi ning õpib väga kiiresti nii valesid (minu arvates), kui ka õigeid asju tegema. Raskemad on olnud ainult kiige õpetamine (seda kardab ta natuke siiamaani) ja kontaktpinnad. Slaalom tundus ka alguses müstika, vaatasin kuidas trennikaaslane Liisu seda mängleva kergusega läbis ja unistasin, et minu koer ka nii teeks. Eks vahel ta nüüd teeb ka, aga õppida ja harjutada on meil ikka veel vaja. Järgmine raskus oli võistlustel stardis püsimine, trennis ei ole see mingi probleem, aga eks võistlustel on närv sees ja koer tunnetab selle kohe ära ja üritab arvatavasti minu rahustuseks alati enne mind startida. Oktoobris toimunud võistlusel suutis ta aga mind tõeliselt üllatada, püsides stardis nii kaua kui mina tahtsin (eks me olime enne just õues harjutanud ka seda, aga ma arvasin, et see ei toimi võistlussituatsioonis). Näib kauaks see kestma jääb. Millegipärast kipub Snäppi puhul asi olema nii, et ta õpib ruttu ja mingi aeg asi toimib väga ilusti, aga siis tuleb tagasi sündroom ,,rada tuleb läbida võimalikult kiiresti“ ning see sisaldab raudselt kontaktpindade ülehüppamist ja stardis varastamist. Ja siis veel see tohutu armukadedus minu teise koera Willy vastu. Snäppi arvates on Willy kõige mõttetum koer maailmas, ma isegi kahtlustan, et Snäppi arvates ei ole Willy üldse koer, veel vähem, isane koer. Isegi jooksuka tippajal on Snäppi võimeline Willile peksa andma nii, et tuleb Willi säästmiseks nad üksteisest eraldada. Willi muidugi armastab Snäppi väga ja tahab ka seda välja näidata aga siiamaani on tema püüdlused olnud nähtavate tulemusteta.
Kuna olen sujuvalt jõudnud Willini, siis ka paar sõna Willist. Tegelikult elab Willi minu ema juures. Kasvataja Ljuda pakkus teda mulle , kui oli selgunud , et Lätis (kuhu kutsikas oli juba varakult tellitud ja broneeritud) oli kutsika elu täiesti põrguks muutunud. Algsed kutsika tellijad tahtsid anda ta hoopis kellelegi teisele ja koer oleks pidanud hakkama elama suures kennelis praktiliselt puurikoerana. Kui Ljuda mulle helistas ja koera pakkus, siis lunisin välja ka juba mehe nõusoleku uue koera võtuks aga hakkasin peale seda mõtlema, et jube raske saab vist ikka olema isase ja emase koera kooselu korteris, kus uksi praktiliselt pole, puuris keegi ei ela jne. Siis mõtlesingi koera emale pakkuda, kellel palju ruumi ja aega. Ema oli õnneks kohe nõus ja nii tõimegi endale uue koera. Algselt ei olnud ka Willi võetud agility koeraks. Proovisin temaga hakata trenni tegema, kui ta oli kuskil 9-10 kuune, aga trennid toimusid õues ja meil puudus igasugune kontakt, mis oleks kestnud kauem kui 2 sekundit. Reeglina nägi asi välja nii, et Willi peale rihmast vabastamist pani jooksu erinevates suundades, hüpates või läbides teele jäävaid takistusi ilma raskusteta ja ülejäänud aeg kulus tema tagaotsimisele. Tal on eriline anne kaduda silmapiirilt murdosasekundi jooksul. Selline asi muutus väga tüütavaks ja ma loobusin siis mõttest Willit treenida, arvates et ega temast õiget agilitykoera ei tule, olin ju Snäppi näol siiamaani väga lihtsalt ja kergelt hakkama saanud.
2009 aasta alguses, kui Snäppil oli jooksukas, mõtlesin uuesti Williga proovida, sest tahtmine agilityga tegeleda oli liiga suur, selleks et 3 nädalat kodus istuda. Kuna talvel toimusid trennid meil siseruumides (puudus ärajooksmise võimalus)ja Willi oli oma pubekaeast vist üle saanud, kontakt oli täiesti olemas ja koerale tohutult meeldis, siis minu üllatuseks oli teda veelgi kergem treenida kui Snäppi. Mais 2009 hakkasime juba võistlema, tekitades Snäppis sellise armukadeduse ja viha, et Snäppi võistlusraamatus on kirjas 5 järjestikust DSQ. Snäppi arvates võis veel enam-vähem välja kannatada, et Willi temaga koos trennis käib (alguses oli ka see probleem), aga et see ,,nurjatu“ ka võistlustele kaasa võetakse, enne teda puurist välja võetakse ja perenaine temaga ka jookseb oli liig mis liig. Samas, eks ma ise ka ei olnud harjunud kahe koeraga võistlema, ei suutnud piisavalt hästi keskenduda erinevatele raskusastmetele ja erinevatele koertele. Nii, et kõiges ei saa ka Snäppi süüdistada aga kahtlused jäävad .
Willi puhul oli eripäraks ka see, et kuna ta elab minu ema juures ja on emale ,,armas-kallis-väike-nunnu“ pojakene, arvasin, et on hea kui ema ei ole nähtaval, kui ma Williga võistlen. See oli suur viga, sest kui Willi avastas, et mammat ei olegi vist raja ääres, tormas ta teda suure hooga otsima ja kadus võistlusplatsilt. Peale seda seisab ema raudselt võistlusraja ääres ja rikub oma ja kõrvalseisjate närve oma otsekoheste emotsioonidega .
Snäppi säästmiseks ja teda vähehaaval Williga koos võistlemisega harjutamiseks ei võistelnud Willi 2009 aastal väga palju, põhirõhk oli siiski Snäppi agility MM-ks valmistumisel. Aga vaatamata sellele õnnestus ka Willil suhteliselt kiiresti A2 jõudmine ja praeguseks tundub, et Snäppi on ka harjunud, et Willi võistleb temaga koos. Üritame kolmekesi saada veelgi paremateks ja kiiremateks.


Üles
Eemal Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Ede ja ...
PostitusPostitatud: Kolmapäev Mär 09, 2011 00:56 

Liitunud: Neljapäev Aug 13, 2009 19:37
Postitusi: 243
Kallis teamikaaslane, jõudu ja jaksu Sulle agilityteed edasi käia...

_________________
If agility has been easy, they have called it obedience


Üles
Eemal Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 2 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 3 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis

Hüppa:  
cron
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Theme created StylerBB.net & kodeki
phpbb.ee 3.0.7