Minu tee agility juurde sai alguse u. 3 aastat tagasi kui pubekast krantskoer Jasper andis märku, et temal on pidevalt igav. Kutsikakoolis käimisele tuli varsti üsna loomulikult lisaks agility. Sellest ajast peale (vahepeal tuli pikem paus ka) üritan Jasperile selgeks teha, mis on slaalom ja miks ta ei tohi poole raja pealt nuuskima ja teiste isaste koertega ärplema minna isegi siis kui ta ei saa mu vehklemise peale absoluutselt aru kuhu ja misjaoks ma teda juhtida üritan. Üksikud korrad oleme võistlemas ka käinud, aga põhiliselt olen võistlustel tegelenud maha kukkunud tõkkepulkade üles tõstmise, aja mõõtmise ja muu sellisega. Agility fännidena toetame Jassuga Eesti tiimi maailmameistrivõistlustel ja selleks osaleme tunnelite võistlustel. Üks kord saime isegi 4. koha ja pilti tehti ka
Nüüd on meiepere fänniklubisse lisandumas veel üks koer, hetkel 8-kuune austraalia terjer Esty, kes on tänase seisuga 1x trennis käinud. Esimene trenn talle igatahes meeldis
Ära tunneb mind selle järgi, et mul on kohati väga kõva häält tegev must nässakas rihma otsas.
Maria