Miks sa endast kirjutad kui jutumärkides sportlasest?
Ega siis see, kas trenni tehakse "iga ilmaga ja ka siis, kui tuju pole ehk hambad ristis" ei tee inimest rohkem spotlaseks, kui teist, kes teeb trenni enesetunde järgi. Ka "päris spordis" on erinevatel maailma tippu kuuluvatel sportlastel erinevad treeningkavad (mille mõningaid nüansse avalikkusega ei jagatagi).
Ja muidugi peab aglity olema fun - nii koerale kui inimesele
! Selle funi üks osa ongi see, et koer võib rajal igasugu vimkasid visata või teebki alati asju omamoodi: on kogu agilityrahvas üksmeelselt ergutanud Alice Murit A-takistusest üle ronima; on koeri, kes on stardist sööstes esimese asjana läinud kohtunikku tervitama (viisakus ennekõike); on olnud koeri, kes on A harja peal elust mõnu tundnud ja peatunud pikemaks ajaks, et platsist paremat ülevaadet saada; noh, ja siis on muidugi ära kuuldud ka käsklus "kõrval" agilityplatsil
(väga nutikas lahendus selles situatsioonis, muide).
Kui aga defineerida sportlast tulemuste järgi, siis... paraku on nii, et mõnel on rohkem loodusest antud talenti kui teisel, samas saavutab mõni usina tööga rohkem kui laisikust talent. Kui tähtis on tulemus, siis vahet ju pole, kas see on saavutatud tööga või on tulnud "lõdva randmega".
Eespool kirjutasin, et agility peab olema fun. Tegelikult ju ei pea... saab kindlasti ka teisiti ja ega mul ei olegi õigust öelda, et valel teel on inimene, kellele agility on on midagi muud (looma väärkohtlemist ei tohiks sellest aga ka sellisel juhul küll kujuneda). Aga ma ise naudin küll seda hasarti ja rõõmu koera silmis, mõnusat seltskonda ja kõike muud, mis minu jaoks agility juurde kuulub