Marilin enam-vähem toibunud, Rical nagu polekski millestki toibuda
Minu esimene MM ja muljed on vägevad! Korraldust ma ei kommenteeri, nii mõnigi asi tekitas hämmastust, et kas tõesti MM, aga ma pole ju varem ühelgi käinud
Seevastu emotsioonid on sellised, et järgmine aasta tahan tagasi, ilmselt küll pealtvaatajana, aga tagasi ma MMile lähen 
Kuna Rica on suhteliselt tundlik koer, siis ma kartsin, et melu ja möll muudab ta ebakindlaks ning äkki aeglaseks vms. No tulemus oli absoluutselt risti-vastupidine. Kui esimese raja soojenduses oli ta üsna tavaline, selline energiline ja rõõmus nagu ikka, siis esimest korda halli minnes ja starti minnes muutus ta õige veidi ebakindlaks. Mina olin muidugi sellel hetkel lubivalge ning võbisev ja Keida võttis koera mu käest ära. Siinkohal supersuured tänu kõikidele mu "lapsehoidjatale" teele, eelkõige Keidale
Minu närvilisuse tõttu, mis ilmselt kandus ka koerale, tõmbasime stardis kohe 2 pulka alla, aga siis saime mõlemad aru, et me teeme agilityt ja kõik muu ununes. Ma isegi ei kuulnud seda möllu ja peaaegu miski meid ei häirinud. Keskendusin väga just nimelt okseri läbimisele, kuna seal oli palju ebaõnnestumisi. Okser õnnestus, aga peale seda saime kohe disklahvi, mille nimi võiks ilmselt olla "pikad käed ja kergendus okseri läbimisest" Teist rada läksin mina juba palju rahulikumalt tegema, koer aga oli erutunud, kuna selleks ajaks oli ta aru saanud, et selle mölluga käib kaasa agility ja kruttis ennast muudkui üles. Tuleb välja, et mu piigale meeldib esineda. Ta ei muutunud närviliseks ega midagi, vaid väääga rõõmsaks ja aktiivseks, kuratlik säde silmis oli Rica valmis rajale sööstma. Selles rajast ei mäleta ma muud eriti midagi peale disklahvi-koha, kus päästsin ära poomile mineku, aga lükkasin tänu sellele ta slaalomisse valesti. Slaalomist ära tuleku kutse peale keeras koer teist pidi ja ma ei jõudnud enam mitte kui midagi teha, kui vaid lugeda, et jah, tuli täpselt 3 vahet tagasi
Olen just püüdnud trennides vältida temas arusaama, et tagurpidi üleüldse saab slaalomit teha... See pilt on suhteliselt mällu sööbinud, nähes koera enda poole slaalomit tegemas! Muu rajaga vist jäin rahule. Esimene päev oli äärmiselt väsitav eelkõige mulle, kuigi ka Rical oli väga magus öö-uni. Teisel päeval läksin rajale väga rahuliku ja rõõsana, sest teadsin juba, mida oodata koerast ning rajast. Soojendust me põhimõtteliselt eriti ei teinud, sest kõik soojendusharjutused ja border-collied jne kütsid koera järjest enam üles. Põhimõtteliselt kõndisin ainult teda soojaks ja enne starti panin lamama. Kuna sellel rajal oli väga palju võimalusi koera kogemata valele tõkkele „visata“ ning Rica pildus nagunii sädemeid, siis raja koondnimetus on KONTROLL. Kahjuks jäi meie kuulekuse kiirus pisut aeglaseks, aga ma olen äärmiselt rahul, et tulemuse kirja saime
Kartsin (või veidi lootsin), et äkki on ta kolmandaks päevaks väsinud ning seetõttu rahulikum. Vastupidi, nüüd pritsis ta sädemeid juba sabast kah! Aga noh, kui mõnedel on „jooksvad kontaktid“ või „2-on-2-off kontaktid“, siis meil on ilmselgelt „lendkontaktid“. Poomikontakti ma eeldasin, et ta hüppab üle, kuna seal ei oleks ma parima tahtmise juures ka suutnud teda ilma kohe järgneva disklahvita pidurdada. Tõrget polnud küll plaanis ja rajal olles ma ise ka tõrget ei märganud. A-kontakt tuli mõnes mõttes üllatusena, kuid reaalselt koera tuju arvestades on imekspandav, et Rica päris A tipust ära ei tõuganud
Õnnelik olen, et rajalt ikkagi tulemuse saime.Õnneks hakkas selg ennast tunda andma alles kolmandal päeval, seega tervis pidas põhimõtteliselt hästi vastu. Mis mind rajal kõige enam häiris, oli tõkete värv. Liivapinnaga ei olnud nad üldse kontrastsed. Olen harjunud silmanurgast värvilaikude järgi jooksma-jalutama, kuid nüüd oli mitmel korral juhus, kus olin tõkkesse liiga sisse jooksnud, kuna lihtsalt ei näinud neid ja edasine juhtimine siis kannatas. Mitmel rajal oli oht ise tõkkeid alla tõmmata, sest olid trajektoorile paigutatud, siis võttis ka see lisatähelepanu värvi tõttu. Segadust oli palju, eriti esimesel võistluspäeval. Hotell ja jalutuspaigad olid tasemel, koerad enamjaolt sõbralikud ja kontrolli all.
Kogemus oli ülivahva ning ma hakkan tõesti aru saama, miks nii paljud inimesed endale border-collie võtavad, et taas ja taas MMile minna. Koerale meeldis samuti see üritus üliväga, oleks aga rohkem joosta lastud kas siis radadel või borderitega
)